Keiservesilik

Välimus kuidas ära tunda

kare, tüügastega nahk luuste harjadega

Keiservesilikul on tumepruunikas-must keha lameda laiasabalise sabaga. Sellel on selged luuharjad peas ja seljal ning rida tüükaid mõlemal küljel. Erksad oranžid või kollased märgised peas ja mööda selga on hoiatavad värvid, kuna tüükad sisaldavad mürginäärmeid.12

Iseloom millised nad on

Keiservesilikud on üldiselt rahulikud ja salapärased, eelistades päeval peituda palkide või sambla alla. Nad on aeglased ja enamasti üksildased, tulles kokku ainult pesitsusajal. Nad näitavad harva agressiivsust, kuid eritavad ohu korral mürgist nahasekreeti, seega tuleks käsitsemist minimeerida.51

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Need vesilikud on hämariku- ja ööloomad, veetes päeva peidus. Nad ei ole väga aktiivsed ega vaja palju ruumi liikumiseks, kuid vajavad terraariumit, kus on palju peidukohti ja madal veekauss. Nad on halvad ujujad ja neid ei tohiks hoida sügavas vees.54

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Käsitsemist tuleks võimalikult palju vältida. Kui vesilikku on vaja liigutada, kasutage niisutatud kindaid ja tõstke ta õrnalt anumasse. Peske alati käed põhjalikult enne ja pärast igasugust kontakti, kuna nende nahk on läbilaskev ja nende eritised võivad ärritada. Hoidke terraarium puhas, et vältida ammoniaagi kogunemist, mille suhtes nad on väga tundlikud.51

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Soovitatav on metsaterraarium mõõtmetega vähemalt 60x45x30 cm, sügava niiske substraadiga, mis koosneb mullast ja kookoskiust, kaetud sambla ja korgikoorega peitmiseks. Pakkuda madalat veekaussi. Hoida temperatuuri vahemikus 18–22 °C ja mitte kunagi üle 25 °C, kuna nad on kuumatundlikud. Talvine puhkeperiood temperatuuril 8–12 °C aitab stimuleerida pesitsemist. Hoida kõrget niiskust (75–85%) ja head ventilatsiooni. 5% UVB-valgus on kasulik. Märkus: see liik on peaaegu ohustatud ja kaitstud mõnes piirkonnas, seega kontrollige enne pidamist kohalikke seadusi.52

Toit mis kaussi läheb

Keiservesilikud on rangelt lihasööjad. Looduses söövad nad vihmausse, sajajalgseid, tigusid ja muid väikseid selgrootuid. Vangistuses sööda põhitoiduna vihmausse, lisaks kilke, vahausse (vahelduseks) ja väikseid prussakaid. Tolmuta toitu kaltsiumi ja vitamiinidega kord nädalas.523

Seltskond kellega neile meeldib olla

Keiservesilikud on enamasti üksildased ja otsivad seltsi ainult pesitsusajal. Neid võib pidada väikestes rühmades, kus on üks isane ja mitu emast, kuid vältige nende paigutamist väiksemate vesilikega, kuna kannibalism võib esineda. Nad on rahulikud ega vaja seltsi, kuid vajavad palju peidukohti, et end turvaliselt tunda.5

Lugu kust see kõik algas

Keiservesilik on pikka aega klassifitseeritud koos Himaalaja vesilikuga, kuid nüüd tunnustatakse seda eraldi liigina. Seda leidub ainult väikeses piirkonnas Lääne-Hiinas, kus seda on traditsioonilise hiina meditsiini jaoks üle kogutud ja see kannatab elupaikade kadumise all. Lemmikloomakaubanduses on seda viimastel aastatel USAs harva nähtud, seega julgustatakse harrastajaid otsima vangistuses aretatud isendeid kasvatajatelt.123