Bengali ornamentaalne tarantel

Välimus kuidas ära tunda

välisskelett tihedate setaedega (ilma urtikeerivate karvadeta)

Sellel tarantlil on hall kuni hallikaspruun keha kreemikate ja šokolaadivärvi märgistega. Karapaksil on ees hele triip ning tagakehal tume lehemuster. Esimene ja neljas jalapaar on kõige kontrastsemad, vaheldumisi mustad ja kreemikad. Kui ämblik tõuseb püsti, vilksatavad jalgade alumised pooled hoiatava värviga. Nagu kõigil Vana Maailma tarantlitel, puuduvad tal Uue Maailma liikide kaitseks kasutatavad kleepuvad karvad.1

Iseloom millised nad on

Bengali ornamentaal on kiire, kaitsevõimeline surve all ja ei sobi käsitsemiseks. Ta eelistab põgenemist võitlusele ja tormab tavaliselt vähimagi vibratsiooni peale oma peidukohta. Ta näitab harva agressiivsust ilma olulise provokatsioonita, kuid võib muutuda närviliseks, kui teda nurka surutakse või häiritakse. Parim on teda imetleda eemalt vaatlusloomana.43

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Öise eluviisiga ja päeval suuresti paikne. Päeval istub ta oma siidiga vooderdatud puuõõnes ja ootab pimeduse saabudes sissepääsu juures saaki varitsema. Ta ei vaja liikumist, kuid vajab kõrget, turvalist puurit vertikaalse koorevarjupaiga ja võrgustiku kinnituspunktidega.14

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Minimaalne hooldus; ämblik puhastab end ise. Hoidja peab tagama turvalise, põgenemiskindla puurielupaiga tugeva ristventilatsiooniga, mõõduka õhuniiskusega (umbes 70%) ja madala veenõuga. Vältida tuleb seisvat, umbset õhku. Niisutada ainult osa substraadist vastavalt vajadusele ja lasta pindadel niisutuskordade vahel kuivada. Ümberpaigutamine on keeruline ämbliku kiiruse ja kaitsevõime tõttu.245

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Kõrge puurielupaik (täiskasvanule vähemalt 20 x 20 x 30 cm) tugeva ristventilatsiooniga. Pakkuda vertikaalne korgikoore toru või plaat varjupaigaks, lisaks oksad ja kinnituspunktid võrgustiku jaoks. Substraadiks peaks olema madal kiht mulda või kookoskiudu. Temperatuur 22-28°C, õhuniiskus 70-80%. Värske vesi peab alati olemas olema. Hoida üksikult; see liik ei ole sotsiaalne. Märkus: Poecilotheria miranda on kantud CITES II lisasse, seega võib omamiseks või kaubanduseks vaja minna juriidilisi dokumente. Enne soetamist kontrollige kohalikke seadusi.246

Toit mis kaussi läheb

Putuktoiduline. Sööta sobiva suurusega kilkeid, prussakaid ja rohutirtse (kus seaduslik). Võib pakkuda vahelduseks jahuussikesi ja superusse. Täiskasvanuid tuleb sööta iga 7-14 päeva tagant sõltuvalt tagakeha seisundist; noorloomi üks kuni kaks korda nädalas; väikesed ämblikud iga 3-5 päeva tagant väikeste portsjonitena.45

Seltskond kellega neile meeldib olla

Rangelt üksildane. Poecilotheria liigid näitavad looduses mõningast sallivust kaasliikide suhtes (mitu isendit võivad asustada sama puud), kuid vangistuses tuleb neid hoida üksi, et vältida kannibalismi. See on kätega mittepuutuv vaatlusloom; rutiinne käsitsemine ei ole soovitatav kiiruse, kaitsevõime ja tugeva mürgi tõttu. Liik ei ole kõigis riikides ebaseaduslik, kuid CITES II lisa nimekiri tähendab, et kaubandus on reguleeritud. Enne soetamist kontrollige alati kohalikke seadusi.213

Lugu kust see kõik algas

Poecilotheria miranda kirjeldas esmakordselt Briti zooloog Mary Agard Pocock 1900. aastal. Liiginimi 'miranda' on ladina keeles 'tähelepanuväärne', viide selle silmatorkavale välimusele. Ta on endeemiline väikeses piirkonnas Ida-Indias, kus ta elab niisketes leht- ja pooligihaljastes metsades, varjudes vanade saali, mango ja leivapuu õõnsustes. Looduses on IUCN klassifitseerinud ta ohustatuks, ohustatuna elupaikade kadumise ja kogumisest lemmikloomakaubanduseks. Tarantlihoidjate seas on ta hinnatud vaatlusloomana, väärtustatud oma julge mustri ja muljetavaldava suuruse tõttu, kuid teda peetakse edasijõudnute tasemeks kiiruse, kaitsevõime ja tugeva mürgi tõttu. Alates 2019. aastast on kõik Poecilotheria liigid kantud CITES II lisasse, mis reguleerib rahvusvahelist kaubandust.718

Tunnustajad ametlik pool

IUCN

Ohustatud1

CITES

II lisa (kõik Poecilotheria liigid alates 2019. aastast)1