Sulejalg-pavianitarantel

Välimus kuidas ära tunda

karvad

Keha on kaetud tihedate sulgjate karvakestega, eriti tagajalgadel, andes koheva välimuse. Seljakilbil ja kõhul on krüptiline muster pruunikasbeežist, pruunist ja oliivirohelisest mustade märgistega, sealhulgas tähekujund seljakilbil ja kalaluumuster kõhul.13

Iseloom millised nad on

See on äärmiselt kaitsev ja agressiivne Vana Maailma tarantel. Ta on väga kiire, tujukas ja ettearvamatu, valides sageli rünnaku põgenemise asemel, kui teda häiritakse. Ta lööb kergesti korduvalt, kui teda provotseeritakse. Käsitsemist ei soovitata tugevalt ja liik on mõeldud ainult edasijõudnud, kogenud hoidjatele.452

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Madal aktiivsus väljaspool võrku; ta veedab suurema osa ajast torukujulises võrgus ja tuleb välja ainult öösel jahti pidama. Ta vajab kõrget, vertikaalset terraariumit ronimisstruktuuride ja varjupaigaga.14

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Minimaalne hooldus; ämblik hoiab end ise puhtana. Hoidja peab tagama turvalise, hästi ventileeritava terraariumi veekausi ja regulaarse udutamisega. Kogu hooldus tuleb teha pikkade tööriistadega ja äärmise ettevaatusega ämbliku kiiruse ja mürgi tõttu.53

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Kõrge, puueluviisiga terraarium (täiskasvanule minimaalselt 20x20x30 cm) suurepärase ristventilatsiooniga. Pakkuge vertikaalne korgikoore toru või sarnane varjupaik, tehistaime ja 3-5 cm substraati (kookoskiud/trev). Temperatuur 23-28°C, niiskus 70-80%. Veekauss ja regulaarne udutamine on hädavajalikud. See liik on mürgine meditsiiniliselt olulise mürgiga; teda tuleb hallata kui puutevaba vaatluslooma.4352

Toit mis kaussi läheb

Ahnelt sööv kiskja. Ämblikupojad söövad lennuvõimetuid puuviljakärbseid ja nööpnõelkilke. Täiskasvanud söövad 2-3 keskmist kilki või ühe dubia prussaka iga 7-10 päeva tagant või 4-5 suurt kilki iga 2-3 nädala tagant. Saak ei tohiks olla suurem kui 2/3 ämbliku keha suurusest.42

Seltskond kellega neile meeldib olla

Rangelt üksildane; tuleb hoida üksikult. See on mürgine, kaitsev liik, keda ei tohi kunagi käsitseda. Mõnes riigis võib mürgiste tarantlite pidamine olla reguleeritud või nõuda luba; kontrollige alati kohalikke seadusi.52

Lugu kust see kõik algas

Stromatopelma calceatum kirjeldas esmakordselt Taani loodusteadlane Johan Christian Fabricius 1793. aastal. Seda on sajandite jooksul tuntud mitme teadusliku nime all. Lemmikloomakaubanduses on see saavutanud maine ühe kõige keerulisema ja ohtlikuma tarantlina, mida hoida, hinnatud ekspertkogujate poolt tema silmapaistva krüptilise kamuflaaži ja agressiivse toitumiskäitumise tõttu. See ei ole algaja lemmikloom ja seda soovitatakse ainult kogenud hoidjatele.142

Tunnustajad ametlik pool

Wikipedia

Esmakordselt kirjeldanud Johan Christian Fabricius 1793. aastal1