Lilla roosavarbaline tarantel

Välimus kuidas ära tunda

karvad

Keha on kaetud peente karvadega. Seljakilp, jalad, lõugtundlad ja lõuad on sametise tumeda põhjaga, millel on silmatorkav lilla-sinine sillerdus, mis muutub valgusega. Tagakeha on sametmusta värvi ja kannab kõrvetavaid karvu. Jalgade otsad (varbad) on kahvatukreemikad roosad, andes nime 'roosavarbaline'. Noored on metallilised rohelised kontrastse tagakeha mustriga, mis vanusega kaob.12

Iseloom millised nad on

Avicularia purpurea on üldiselt rahulik ja mitte agressiivne. Ta eelistab häirimise korral põgeneda või peituda, mitte võidelda. Ta võib loopida kõrvetavaid karvu või, nagu teised roosavarbalised, pritsida vedelaid väljaheiteid lühikese vahemaa tagant, kui tunneb end ohustatuna. Hammustused on väga harvad ja kerged. Ta võib olla pelglik ja kiire, eriti kui teda ehmatatakse, seega käsitsemist ei soovitata algajatele.45

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Öine ja istuv. Ta veedab suurema osa päevast puhates siidises peidukohas ja muutub aktiivseks öösel, et jahti pidada. Pole vaja treeningut peale ronimisstruktuuride pakkumise.34

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Minimaalne hooldus. Ämblik puhastab end ise. Hoidke terraarium puhas, eemaldades söömata saagi 3, 12 tunni jooksul, et vältida hallitust ja lestasid. Pakkuda madal veekauss ja udutada terraariumi ühte nurka iga paari päeva tagant, et hoida mõõdukat niiskust. Hea ventilatsioon on oluline, et vältida seiskunud õhku.5

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Puuline terraarium, mis on kõrgem kui lai. Pakkuda ronimisstruktuure nagu korgikoor, oksad või viinapuud, ja võrgustiku kinnituspunkte. Põrandal umbes 5 cm (2 tolli) kiht substraati, korgikoorest peidukoht ja veekauss. Temperatuur 22, 24 °C (72, 76 °F). Mõõdukas kuni keskmiselt kõrge niiskus, mida hoitakse udutamisega. Ristventilatsioon on oluline. Pole loetletud CITES või EL määruste all, kuid kohalikud seadused võivad kehtida.43

Toit mis kaussi läheb

Putuktoiduline. Sööta kasvatatud kilkeid, prussakaid, tirtsusid või jahuusse. Saak ei tohiks olla pikem kui ämbliku tagakeha. Ämblikupojad võivad süüa lennuvõimetuid puuviljakärbseid või nööpnõelapea suuruseid kilkeid. Täiskasvanud söövad iga 4, 10 päeva tagant; ämblikupojad iga 2, 5 päeva tagant. Eemaldage söömata saak mõne tunni jooksul. Ärge söötke loodusest püütud putukaid, kuna need võivad kanda pestitsiide või parasiite.24

Seltskond kellega neile meeldib olla

Üksildane. Tuleb hoida üksi, kuna nad on kannibalistlikud, eriti emased isaste suhtes. Pole vaja sotsiaalset suhtlemist. Pole inimesele ohtlikult mürgine (kerge mürk), kuid see on uue maailma tarantel, millel on kõrvetavad karvad, mis võivad põhjustada nahaärritust. Pole ebaseaduslik hoida enamikus riikides, kuid kontrollige alati kohalikke eeskirju.413

Lugu kust see kõik algas

Avicularia purpurea kirjeldas Peter Kirk 1990. aastal. Ta on pärit Ecuadori Amazonase madaliku vihmametsadest, kus ta elab puuõõntes ja -õõnsustes. Liiginimi 'purpurea' viitab tema metallilisele lilla-sinisele läikele. Lemmikloomakaubanduses tuntakse teda lilla roosavarbalisena ja teda on vangistuses aretatud juba aastaid. 2017. aasta revisjon Fukushima ja Bertani poolt kinnitas liigi ja märkis värvierinevusi põhja- ja lõunapopulatsioonide vahel.215

Tunnustajad ametlik pool

World Spider Catalog

Aktsepteeritud liik, kirjeldatud Kirk'i poolt 1990. aastal2