Elektrissinine geko

Välimus kuidas ära tunda

Soomused

Sellel gekol on pehmed, peened soomused, mis katavad kogu keha. Tema sihvakas keha ja iseloomulikud ümarad varbapadjandid võimaldavad tal hõlpsalt siledatel pindadel ronida, nagu teistelgi päevagekodel. Nahk võib värvi üsna dramaatiliselt muuta sõltuvalt geku meeleolust, temperatuurist ja stressitasemest.2

Iseloom millised nad on

Need gekod on väga aktiivsed ja julged ning nad ei ole häbelikud oma tunnete näitamisel pea noogutamise, saba liputamise ja kurgu puhumisega. Isased on üsna territoriaalsed ega talu tavaliselt teist isast läheduses. Nad on äärmiselt kiired ja õrnad, seega on neid kõige parem nautida vaatlemiseks mõeldud lemmikloomana, mitte käsitsetavana.23

Päevane liikumine milline on tavaline päev

See liik on päevane, seega on ta elav ja liikvel kogu päevavalguse ajal. Õhtuhakul leiab ta turvalise nurgakese puhkamiseks. Ta vajab palju oksi, lehti ja viinapuud, millel ronida ja mida avastada, sarnaselt oma loodusliku kruvipehme koduga.31

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Nendel gekodel on minimaalsed hooldusvajadused; nad heidavad nahka tükkidena ja söövad selle tavaliselt ära. Kõige olulisem hooldus on õige niiskuse (60-80%) hoidmine, udutades terraariumit kaks või kolm korda päevas, kuna nad joovad lehtedelt veepiisku. Kuna nad on väga väikesed, peavad neil olema pisikesed toiduobjektid ja hoolikalt jälgitav keskkond, et nad hästi areneksid.45

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Üksik täiskasvanud isend vajab terraariumit vähemalt 30x30x45 cm, paar aga 40x40x60 cm. Terraarium peaks olema kõrge ja sellel peaksid olema esiuksed, hea ventilatsioon ja võrkpealne. Kasutage hügromeetrit, et hoida niiskust 60-80% vahel, päikesekohaga umbes 28-30°C ja öise langusega. CITES I lisas olemine tähendab, et see geko on kaitse all ja seda ei tohi pidada ilma nõuetekohaste lubadeta; kontrollige enne hankimist kohalikke seadusi.341

Toit mis kaussi läheb

Looduses söövad nad väikseid putukaid ja puuvilju ning on eriti maiad nektari järele. Vangistuses pakkuge mitmesuguseid väga väikseid putukaid, nagu äädikakärbsed, nädalavanused ritsikad, oamardikad ja hooghännalised. Tolmeldage neid kaltsiumi- ja vitamiinilisanditega. Nad lakuvad ka nektarit või kaubanduslikku gekode nektarisegu ning joovad lehtedelt veepiisku.42

Seltskond kellega neile meeldib olla

Nad on sotsiaalsed, kuid territoriaalsed. Isane võitleb teise isasega, seega on ohutu ainult üks isane terraariumis. Paar või väike emaste rühm võivad koos rahumeelselt elada. Nad suhtlevad visuaalsete signaalidega, nagu pea noogutamine ja kurgu puhumine. Kuna nad on nii õrnad ja kiired, ei soovitata käsitsemist; neid on kõige parem jälgida hästi istutatud terraariumis.23

Lugu kust see kõik algas

Selle geku kirjeldas teaduslikult esmakordselt Arthur Loveridge 1952. aastal ühe isase isendi põhjal, mis koguti Tansaania Kimboza metsast. See muutus lemmikloomakaubanduses populaarseks tänu isaste silmatorkavale elektrissinisele värvusele, kuid ulatuslik loodusest kogumine ja elupaikade kadu on selle ohtu seadnud. See on nüüd kantud CITES I lisasse, mis tähendab, et rahvusvaheline kaubandus on rangelt kontrollitud. Liigi kaitseks on käimas vangistuses paljundamise programmid, kuigi see jääb kogenud pidajatele väljakutseid pakkuvaks gekoks.61