Veepüüton

Välimus kuidas ära tunda

soomused

Keha on jäme ja lihaseline, pika peaga, mis on kaelast veidi eraldatud. Soomused on siledad ja kauni sillerdava läikega, mis päikese käes paistab vikerkaarena, kuid pimeduses paistab madu ühtlaselt tumepruun või must. Kõht ja kurk on kahvatukollased kuni kreemikvalged, ülahuule soomused on heledad hallikaspruunid tumedate laikudega.124

Iseloom millised nad on

Veepüütonid on üldiselt rahulikud ja häbelikud maod. Looduses on nad öise eluviisiga ja salapärased, peitudes päeval õõnsates palkides, urgudes või tihedas taimestikus. Kui neid ehmatatakse, põgenevad nad pigem vette kui ründavad. Vangistuses võivad nad regulaarse õrna käsitsemisega muutuda üsna taltsaks, kuigi nagu kõik püütonid, võivad nad olla kaitsvad, kui tunnevad end ohustatuna. Nad ei ole mürgised ja on ahendajad.123

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Veepüütonid on enamasti öise eluviisiga ega vaja suures koguses igapäevast liikumist. Siiski saavad nad kasu ronimisvõimalustest, nagu tugevad oksad ja viinapuud, ning neil peaks olema juurdepääs suurele veekogule ujumiseks. Soovitatav on terraarium, mille pikkus on vähemalt 1,5 korda mao pikkusest ja hea kõrgus ronimiseks.14

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Veepüütonid on suhteliselt vähe hooldust vajavad. Terraariumi tuleks iga paari päeva tagant udutada, et säilitada kõrge õhuniiskus (umbes 70%). Suur ja tugev veekauss peab alati olemas olema ja seda tuleb regulaarselt puhastada. Kestumine on normaalne; kui maol on kestumisega raskusi, võib aidata soe leotamine. UVB-valgustus pole hädavajalik, kuid madala spektriga fluorestsentslambi võib kasutada vaatlemiseks. Soojendusmatte ja -kive ei soovitata, kuna need võivad põhjustada põletusi.14

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Sobib klaasist terraarium. Terraariumi pikkus peaks olema vähemalt 1,5 korda mao pikkusest ja kõrgus helde, et võimaldada ronimist. Tagada temperatuurigradient: päikesepaisteline koht 35°C juures ja jahe ots umbes 25°C. Õhuniiskus tuleb hoida kõrge (umbes 70%) udutamise ja veekausi asetamisega soojenduslambi alla. Aluspinnaks sobivad sammal, lehevaris, taaskasutatud paberist kassiliiv, paberrätikud või puidulaastud. Pakkuda palju peidukohti (koopad, õõnsad palgid) ja ronimisoksi. Ujumisala on teretulnud. Veepüütonid ei ole mürgised ja neid on paljudes riikides lubatud pidada, kuid kontrollige alati kohalikke seadusi.14

Toit mis kaussi läheb

Vangistuses söövad veepüütonid külmutatud-sulatatud hiiri, rotte ja kanu sobivas suuruses. Noorloomi tuleks toita kord nädalas, täiskasvanuid iga 2-3 nädala tagant. Sööta alati surnud saakloomi, et vältida mao vigastamist.14

Seltskond kellega neile meeldib olla

Veepüütonid on üksildased loomad ja neid tuleks pidada üksinda. Nad ei vaja seltskonda ja võivad stressi sattuda, kui neid peetakse koos teiste madudega. Käsitsemine peaks olema õrn ja regulaarne, et säilitada taltsust, kuid alati tuleb austada mao meeleolu.1

Lugu kust see kõik algas

Veepüütoni kirjeldas esmakordselt saksa loodusteadlane Wilhelm Peters 1873. aastal. Ta on pärit Põhja-Austraaliast ja Paapua Uus-Guineast, kus ta elab mageveejõgedes, ojades, soodes ja laguunides. See on Austraalia kõige veelisem püüton ja arvatakse olevat aborigeenide mütoloogia algne 'Vikerkaaremao', mis väidetavalt lõi jõed ja orud. Lemmikloomakaubanduses hinnatakse teda kaunite sillerdavate soomuste ja üldiselt rahuliku iseloomu tõttu, kuigi ta vajab kogenud pidajaid oma suuruse ja spetsiifiliste niiskusvajaduste tõttu.123

Tunnustajad ametlik pool

IUCN

Kõige vähem ohustatud2