Krokodillvesilik

Välimus kuidas ära tunda

nahk

Krokodillvesilikel on tugev, lame pea ja rida oranže või pruune mugulaid piki ribisid, mis annab neile kühmulise, krokodillilaadse välimuse. Põhivärvus on šokolaadpruun kuni must, oranžide või heledamate pruunide märgistega sabal, peal, jalgadel ja ribimugulatel. Oranži hulk varieerub isenditi ja muutub vanusega tumedamaks.1

Iseloom millised nad on

Krokodillvesilikud on üldiselt rahulikud ja neid võib pidada väikestes rühmades sarnase suurusega täiskasvanutega, kui pakkuda piisavalt peidukohti. Nad liiguvad aeglaselt ja on enamasti öise eluviisiga, veetes päevavalguse niisketes varjepaikades või vee all. Isased võivad olla territoriaalsed, seega aitavad piisav ruum ja mitu peidukohta konflikte vähendada. Neid hinnatakse nende vaatamisväärsuse, mitte suhtlemise pärast ning neid tuleks käsitseda harva, kui üldse, sest nende nahk eritab ärritavaid toksiine.32

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Madal liikumisvajadus. Nad liiguvad aeglaselt ja veedavad suure osa päevast peidus. Veekeskkonnas muutuvad nad aktiivseteks toiduotsijateks ja võivad ujuda innukalt klaasi ääres toitu otsides. Avara elupaigaga, kus on nii maismaa- kui ka veelalad, saavad nad valida endale sobiva keskkonna.14

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Minimaalne hooldus on vajalik. Elupaika tuleb hoida puhtana, korrapärase veekvaliteedi säilitamiseks vahetada vett regulaarselt. Söömata toit tuleb kiiresti eemaldada, et vältida ammoniaagi tõusu. Käsitsemist tuleks vältida nende tundliku, toksiine eritava naha tõttu; vajadusel kasutage märgi käsi või pulbrivabasid kindaid ja piirata kokkupuuteaega.31

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Vajalik on niiske horisontaalne terraarium või paludaarium, minimaalse suurusega 80x40x40 cm väikese rühma jaoks. Pakkuda sügav, pehme substraat orgaanilisest mullast, lehevarisest ja elavast turbasamblast, koos korgikoore peidukohtade ja siledate kividega. Kaasa tuleks arvata madal, lai veenõu või veelala sügavusega 12-15 cm. Temperatuur tuleks hoida üle 18°C (64°F) vees aktiivsuse jaoks, soovi korral jahedama talveperioodiga. Märkimisväärne saar või maismaaala on hädavajalik, et vesilikud saaksid soovi korral veest välja tulla.124

Toit mis kaussi läheb

Lihasööja. Sööta vihmausse, kilke, prussakaid, vereusse, mustusse, väikseid nälkjaid, pehmeid mardikavastseid ja muid sobiva suurusega selgrootuid. Täiskasvanuid tuleks toita 2-3 korda nädalas. Tolmutada toitu kaltsiumi ja multivitamiini lisanditega kaks korda nädalas, kui toidetakse maismaasaakloomadega.123

Seltskond kellega neile meeldib olla

Rahulik ja neid võib pidada väikestes rühmades sarnase suurusega täiskasvanutega, kui pakkuda mitmeid peidukohti. Mitte segada teiste liikidega. Isased võivad olla territoriaalsed, seega on piisav ruum oluline. Käsitsemist tuleks vältida nende toksiine eritava naha tõttu.23

Lugu kust see kõik algas

Himaalaja krokodillvesilik (Tylototriton verrucosus) kirjeldati esmakordselt John Andersoni poolt 1871. aastal. See on kõige levinum krokodillvesilikest ja on olnud kahepaiksete harrastajate seas populaarne aastakümneid. Vangistuses hinnatakse teda silmatorkava krokodillilaadse välimuse ja aktiivse, uudishimuliku käitumise pärast veekeskkonnas. On olemas mitu värvivarianti ja liiki on edukalt paljundatud kodustes akvaariumides.154