Seltskonnaamadiin

Välimus kuidas ära tunda

Suline; väike munia, kellel on lühike, jäme seemnete purustamise nokk

Kompaktne väike lind, veidi suurem kui sebraamadiin, tugeva halli noka ja korraliku terava sabaga. Klassikaline värvus on rikkalik šokolaadipruun tumedama saba ja pehme soomusmustriga rinnal ja kõhul, kuid paljudel lindudel on valged laigud unikaalsetes kirjudes mustrites. Kuked ja kanad näevad välja ühesugused, nii et omanikud eristavad neid tavaliselt isase laulu ja tema väikese õõtsuva pulmatantsu järgi.352

Iseloom millised nad on

Seltsinguamadiinid on rahulikud, rõõmsameelsed ja väga seltsivad. Nad armastavad seltskonda, teineteise sulgede puhastamist ja koos magamist, ning tülitsevad harva puurikaaslastega. Nad on tegusad, hüpates oksalt oksale ja lobisedes pehmelt terve päeva. Kuigi nad on väga harjunud inimestega koos elama, eelistavad nad, et neid vaadatakse, mitte ei käsitseta.6351

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Aktiivsed väikesed linnud, kes treenivad lennates ja hüpates, seega peaksid nad jääma täielikult lennuvõimelisteks. Asetage oksad nii, et linnud peavad nende vahel lendama või hüppama, ja andke neile ruumi vabalt liikumiseks, mitte ronimiseks.65

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Väga vähe käsitsi hooldust on vaja. Pakkuge madalat vanninõu, kuna nad naudivad suplemist paar korda nädalas, ning hoidke oksad, toidu- ja veenõud puhtad. Vältige tiibade lõikamist, et nad saaksid lennata.56

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Valige lai, horisontaalne puur või sisevoljeer, kuna amadiinid lendavad küljelt küljele, mitte ei roni. Üks veterinaarjuhend soovitab ühele paarile minimaalselt umbes 35 cm (14 tolli) ruutu, ja suurem on parem. Pesakastid või -korvid on teretulnud, sest seltsinguamadiinidele meeldib koos nendes ööbida. Nad sobivad hästi ka segavoljeeridesse teiste õrnade väikelindudega.563

Toit mis kaussi läheb

Looduslikult seemnetoidulised. Söötke põhjana väikseid hirssi ja kanaariseemneid või amadiinipelleteid, ning lisage iga päev värskeid tumerohelisi lehti, mõnda köögivilja ja puuvilja, munatoitu, kriiti ja puhast vett. Paljud murravad ka toakärbse nukke nagu seemneid, mis aitab tibude kasvatamisel.5641

Seltskond kellega neile meeldib olla

Ei tohi kunagi üksi hoida. Neid müüakse ja peetakse tavaliselt paarides, ning nad sobivad väga hästi väikestesse rühmadesse või kogukondlikku voljeeri koos teiste rahulike sama suuruste amadiinidega.65

Lugu kust see kõik algas

Seltsinguamadiin loodi inimeste poolt, mitte looduses. Tema metsik esivanem, valgepära-munia, elab üle troopilise Aasia Indiast Lõuna-Hiinani. Hiina linnukasvatajad hakkasid tõenäoliselt umbes 1700. aastal taltsaid muniasid aretama. Üks uurimisaruanne dateerib esimese registreeritud muniate saadetise Jaapanisse aastasse 1763, kui need toodi Hiina Zhejiangi provintsi Zhapu sadamast Nagasakisse. Rohkem linde järgnes Jaapani linnukasvatuse buumi ajal aastatel 1804–1829. Jaapani aretajad veetsid seejärel umbes 250 aastat, valides linde kerge paljunemise, hea kasvatamise ja uute sulgede värvide järgi, ning mõned perekonnad said tuntuks oma tüvede poolest, nagu valged linnud tumedate tiibadega. Euroopa sai oma esimesed linnud Jaapanist 1860. aastatel ja Londoni loomaaed sai isendid umbes 1860. aastal. Eurooplased nimetasid neid Bengali amadiinideks, sest nad arvasid ekslikult, et valged linnud pärinevad Indiast. Põhja-Ameerikas said nad tuntuks seltsinguamadiinidena, nimi, mis peegeldab nende tihedat, seltsingulist parvekäitumist. Tänapäeval peetakse neid kogu maailmas lemmikloomadena, kasuvanematena amadiinikasvatuses ja hästi uuritud linnuna linnulaulu teaduses.75124

Tunnustajad ametlik pool

National Finch and Softbill Society (NFSS, USA)

Loetletud seltsi liigijuhendis kui Bengaali või Seltsi amadiin, kodustatud hübriid, mida on Jaapanis aretatud umbes 250 aastat.4

IUCN Red List (wild ancestor)

Metsik valgepära-munia, Lonchura striata, on hinnatud kui väheohustatud. Seltsi amadiin ise on kodustatud vorm ja seda ei hinnata.2