Sebra-amadiin

Välimus kuidas ära tunda

Suline; pisike seemneid sööv amadiin, kellel on lühike, jäme koonusekujuline nokk

Väike, enamasti hall piil, kummalgi silma all korralik must-valge pisarariba ja julged sebramustrilised triibud päraniku ja ülemise saba peal. Isastel on lisaks erksad oranž-kastanpruunid põselaigud, peenikesed mustad triibud kurgul ja rinnal, must rinnavööt ja kastanpruunid küljed valgete täppidega, emased on aga tagasihoidlikumad hallid. Täiskasvanud mõlemast soost on punase kuni oranži noka ja oranžide jalgadega. Noorlinnud näevad välja nagu kahvatud emased musta nokaga ja saavad täiskasvanud värvuse umbes 90 päeva vanuselt.341

Iseloom millised nad on

Sebrapiilid on reipad, aktiivsed ja seltsivad linnud, kes hoolivad üksteisest palju rohkem kui inimestest. Nad on kõige õnnelikumad paarides või väikestes parvedes, vesteldes lühikeste piiksude ja 'miip'-hüüetega, kusjuures isased lisavad oma isikliku laulu. Enamik eelistab, et neid vaadatakse, mitte ei käsitseta, kuigi mõned käsitsi kasvatatud linnud istuvad hea meelega sõrmel.6514

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Mõõdukas kuni kõrge. Nad liiguvad pigem lühikeste lendude kui ronimisega, seega vajavad nad rohkem horisontaalset lennuruumi kui kõrgust, lisaks ahvenaid, mis on paigutatud nii, et soodustada lendamist. Nad peaksid jääma täielikult lennuvõimeliseks.61

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Vähe hooldust vajavad linnud. Pakkuge madal anum puhta veega suplemiseks, hoidke seepiat saadaval ja pakkuge erineva jämedusega looduslikke puidust ahvenaid, et hoida küüned korras. Puhastage toidu- ja veenõusid iga päev.57

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Pikk, horisontaalne lennupuuri või linnumaja. Soovitused ulatuvad minimaalselt umbes 70 x 40 x 50 cm kuni vähemalt 90 cm pikkuseni paari jaoks, rohkem ruumi rühmadele; RSPCA soovitab puuri mõõtmeteks vähemalt kahekordne tiibade siruulatus ja lisaruumi iga täiendava linnu kohta. Mitu looduslikku ahvenat erinevatel kõrgustel ja mugav toatemperatuur, umbes 20-30 °C pesitsevatele lindudele, sobivad neile hästi.1576

Toit mis kaussi läheb

Looduses söövad nad peamiselt küpseid ja poolküpseid rohuseemneid, mida korjatakse maapinnalt, lisaks putukaid, eriti tibude toitmisel. Lemmiklinnud õitsevad piilide seemnesegul (hirss ja kanaariseeme) või graanulitega piilide toidul, koos värskete rohelistega, munaroad ja seepia, ning puhta veega iga päev.13456

Seltskond kellega neile meeldib olla

Väga seltsiv. Metsikud linnud elavad parvedes, kus on kümneid kuni sadu isendeid, ja tuhanded võivad koguneda veekogude juurde. Paarid seovad end eluks ajaks. Hoidke vähemalt paari; üks paar või kolm või enam paari lahendavad tavaliselt paremini kui väikesed paaritu arvuga rühmad, mis võivad tülitseda.3415

Lugu kust see kõik algas

Eurooplased nimetasid sebrapiili esmakordselt Indoneesia isendite järgi, kirjeldas Louis Vieillot 1817. aastal, ja John Gould kirjeldas Austraalia lindu 1837. aastal, mille ta paigutas perekonda Amadina. Ludwig Reichenbach lõi perekonna Taeniopygia 1862. aastal. Rohkem kui sajandi jooksul käsitleti neid kahte vormi ühe liigina, kuni IUCN ja BirdLife International jagasid need 2016. aastal. Austraalia linnust sai üks maailma kõige laialdasemalt peetavaid piile, hinnatud kui vastupidav ja kerge aretaja, ning linnukasvatajad on sellest ajast arendanud pika nimekirja värvusmutatsioonidest, nagu faun, kirju, valge ja pingviin. Sellest sai ka teaduse staar: see on kõige enam uuritud laululind vangistuses, peamine mudel mõistmaks, kuidas noored linnud õpivad laule täiskasvanud juhendajatelt, ja alles teine lind pärast kana, kelle genoom on järjestatud.215

Tunnustajad ametlik pool

IUCN Red List

Väheohustatud; metsikud populatsioonid on rikkalikud ja stabiilsed.4

IUCN / BirdLife International

Jagati 2016. aastal Austraalia sebraamadiiniks (T. castanotis) ja Sunda sebraamadiiniks (T. guttata), tuginedes sulestikule, mitokondriaalsele DNA-le ja paaritus-eelistustele.2

Taxonomy

Sunda linnu kirjeldas Vieillot 1817. aastal kui Fringilla guttata ja Austraalia linnu John Gould 1837. aastal kui Amadina castanotis; Reichenbach lõi perekonna Taeniopygia 1862. aastal.2