Rumm-nina tetra

Välimus kuidas ära tunda

Väike, sihvakas soomuseline karatsiin

Sihvakas, torpeedokujuline teetra, millel on läbipaistev hõbedane keha, millel on nõrk roheline läige. Tema nägu on kaetud rikkaliku rubiinpunasega, mis ulatub silma ja lõpustest kaugemale. Saba on teine eristav tunnus: julgelt mustad ja valged triibud kulgevad pikkupidi, üks must triip keskel ja veel kaks mõlemal labal. Isased ja emased näevad välja sarnased, kuigi marja kandev emane tundub paksem.312

Iseloom millised nad on

Rahulik ja seltsiv. Rummy-nose teetrad ujuvad tihedas parves nii looduses kui ka akvaariumis ning saavad hästi läbi teiste rahulike kaladega, nagu väikesed Lõuna-Ameerika teetrad, kääbustsichlidid, korüdoorased ja rasboorad. Lärmakaid või agressiivseid kaaslasi on parem vältida.23

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Aktiivne keskmise veekihi ujuja, kes veedab päeva parves liikudes, seega vajab ta avatud ujumisruumi piki akvaariumi pikkust. Allikad soovitavad vähemalt 80–90 cm pikkust akvaariumi.12

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Hoida vesi puhas ja stabiilne regulaarsete osaliste veavahetustega. Pehme, kergelt happeline vesi sobib talle kõige paremini: temperatuur umbes 24–27 °C (mõned allikad lubavad kuni 31 °C), pH umbes 5,5–7,4, kusjuures 6,4–7,0 on sageli ideaalne, ning pehme kuni mõõdukalt kare vesi (umbes 2–15 dGH, mõned harrastajad püüavad 6 dH või madalamat). Värvid tunduvad aluselises vees vähem intensiivsed.23

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Looduses elab ta mustveejõgedes ja -ojades, kus tanniinid värvivad vee tee-pruuniks. Taimestatud akvaarium pehme, kergelt happelise veega, õrna valgustusega ning mõne triivpuu või lehepesaga loob selle hästi. Soovitatav on vähemalt 80–90 cm pikkune akvaarium korraliku parve jaoks.213

Toit mis kaussi läheb

Kõigesööja, kes võtab hea meelega kvaliteetseid helbeid ja väikseid graanuleid. Lisa väikseid elus- või külmutatud toite, nagu vereuss ja Daphnia, ideaaljuhul vähemalt kord nädalas, vahelduseks.23

Seltskond kellega neile meeldib olla

Tõeline parvekala, keda ei tohi kunagi üksi hoida. Soovitused ulatuvad vähemalt 5–6 kuni 10 või enama kalani; suurem rühm annab parima parvepildi ja kõige lõdvemad kalad.123

Lugu kust see kõik algas

Saksa zooloog Ernst Ahl kirjeldas rummy-nose teetrat esmakordselt 1924. aastal nimega Hemigrammus rhodostomus, kaladest, mis koguti Rio Tapajósi jõel Santarémi lähedal Brasiilias. Aastakümneid jagas ta ühist nime kahe sarnasega: tulepeateetra (Petitella bleheri) ja vale-rummy-nose teetra (Petitella georgiae). Perekond Petitella loodi 1964. aastal prantsuse ihtüoloogide Jacques Géry ja Henri Boutière poolt ainult vale-rummy-nose jaoks. 2020. aastal näitas molekulaarne uuring, et kolm punanina-teetrat kuuluvad kokku, ja rummy-nose viidi üle Petitella perekonda nimega Petitella rhodostoma. See on olnud pikka aega akvaariumikaubanduse põhiosa ja jääb üheks tuntuimaks parvekalaks taimestatud kogukonnaakvaariumides.3421

Tunnustajad ametlik pool

FishBase

Loetletud kui Petitella rhodostoma (Ahl, 1924); kaubanduslik tähtsus akvaariumikaubanduses; IUCN staatus näidatud kui hindamata1

IUCN Red List

Näidatud kui vähim mure Vikipeedias (FishBase loetleb hindamata)3

Taxonomy

Kirjeldas Ernst Ahl 1924. aastal kui Hemigrammus rhodostomus; viidi perekonda Petitella 2020. aastal molekulaarse uuringu järel4