Vöötlehiksabageko

Välimus kuidas ära tunda

Sile nahk lameda lehekujulise saba ja ogaliste soomustega silmade kohal, mis näevad välja nagu ripsmed

Sellel gekol on pikk, sale keha ja lai, lapik saba, mis aitab tal lehtede ja bambusega sulanduda. Nahk on sile ja puuduvad narmastatud servad, mida mõnel teisel lehiksabagekol on, kuid silmade kohal on pisikesed ogalised soomused, mis annavad ripsmete välimuse. Pea on mõnevõrra maotaoline.3

Iseloom millised nad on

Vöötlehiksabagekod on rahulikud ja salapärased. Nad toetuvad liikumatusele ja kamuflaažile, mitte agressiivsusele. Nad on õrnad ja käsitsemine tekitab neile kergesti stressi, seega on neid kõige parem hoida vaatlusloomadena. Nad võivad ehmatuse korral saba maha visata.54

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Öise eluviisiga ja puudel elavad. Nad vajavad kõrget terraariumit, kus on palju vertikaalseid oksi ja bambust ronimiseks. Nad on kõige aktiivsemad öösel ja veedavad päeva liikumatult lehtedel või okstel puhates.35

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Minimaalne hooldus vajalik. Nad saavad vett, lakkudes tilku udutatud lehtedelt. Terraariumit tuleb iga päev udutada, et säilitada kõrge õhuniiskus ja pakkuda joogivett. Vältige käsitsemist, et vältida stressi ja saba kaotust.52

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Kõrge, hästi ventileeritav terraarium vähemalt 45 x 45 x 90 cm (18 x 18 x 36 tolli) ühele täiskasvanud loomale. Temperatuur 21-27°C (70-80°F), öösel veidi jahedam. Õhuniiskus üle 70%. Pakkuda vertikaalseid bambuseoksi, elusaid taimi nagu Dracaena või Pothos, ja niiskust siduvat substraati. UVB-valgustus on kasulik.423

Toit mis kaussi läheb

Putuktoiduline. Sööda soolestikuga täidetud kilkeid ja Dubia prussakaid. Täiskasvanud söövad 2-3 täiskasvanud kilki kaks korda nädalas; noored söövad 3-4 väikest kilki kolm korda nädalas. Tolmuta regulaarselt kaltsiumi ja multivitamiini lisanditega.23

Seltskond kellega neile meeldib olla

Võib pidada üksikult või paaridena/kolmikutena. Nad ei ole sotsiaalsed ega vaja seltskonda. Käsitsemist tuleks vältida, kuna see põhjustab stressi. Neid on kõige parem jälgida, mitte puudutada.54

Lugu kust see kõik algas

Vöötlehiksabageko kirjeldati esmakordselt 1836. aastal Dumérili ja Bibroni poolt. Ta on pärit Ida-Madagaskari vihmametsadest ja bambusemetsadest. Lemmikloomaturul on see vähem levinud kui mõned teised gekod ja seda peetakse kogenud pidajate liigiks tänu oma spetsiifilistele hooldusvajadustele ja tundlikkusele. Metsaraie ja ebaseaduslik kogumine lemmikloomaturu jaoks ohustavad looduslikke populatsioone.16