Ninasarvikudiivaan

Välimus kuidas ära tunda

Soomused

Ninasarvikudiivaanal on karedad, muhulised soomused, mis on tavaliselt hallikaspruunid või oliivivärvi, aidates tal sulanduda kivisesse keskkonda. Kõige iseloomulikum tunnus on kondine, sarve sarnane muhk koonul, mis annab talle nime 'ninasarvik'. Samuti on tal teravatest soomustest hari, mis ulatub kaela tagant sabatipuni.51

Iseloom millised nad on

Ninasarvikudiivaanid on üldiselt rahulikud ja võivad muutuda väga taltsaks, sageli naudivad nad õrnu paitamisi ja võivad isegi tähelepanu otsida. Siiski on nad tundlikud oma keskkonna suhtes ja võivad olla tujukad. Kui nad ehmuvad või satuvad nurka, võivad nad hammustada või piitsutada oma tugevat saba, ja nende küünised võivad kriimustada. Üldiselt peetakse neid üheks rahulikumaks suureks sisalikuks.14

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Need diivaanid on päevase eluviisiga ja vajavad palju ruumi liikumiseks, päevitamiseks ja uurimiseks. Nad on heliotermilised, mis tähendab, et nad sõltuvad kehatemperatuuri reguleerimisel päikesest, seega on korralik temperatuurigradient ja päevituskoht hädavajalik. Õues elamine on ideaalne, kuid siseruumides peab olema UVB-valgustus ja soojuslamp.32

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Ninasarvikudiivaanid vajavad puhast, ruumikat elupaika, kus on temperatuurigradient (päevituskoht umbes 35-40°C ja jahedamad alad umbes 25-30°C). UVB-valgustus on oluline kaltsiumi ainevahetuseks. Samuti vajavad nad madalat veekaussi joomiseks ja ligunemiseks. Nende küünised võivad vajada perioodilist lõikamist, kui need muutuvad liiga pikaks.43

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Täiskasvanud looma minimaalne terrariumi suurus on 2,4 m pikk, 1,2 m lai ja 1,2 m kõrge. Õues elamine on eelistatud, kui võimalik. Terrariumis peab olema peidukohti, ronimispuitu ja päevituskoht. Aluspinnaks võib kasutada ajalehte, roomajate vaipa või mulda. Nad on ohustatud ja kaitstud oma looduslikul alal; nende pidamine võib mõnes riigis olla piiratud, seega kontrollige kohalikke seadusi.426

Toit mis kaussi läheb

Ninasarvikudiivaanid on peamiselt taimtoidulised. Nende toit peaks koosnema vähemalt 95% taimsest materjalist, eelkõige lehtköögiviljadest, koos mõningate köögiviljade ja väikese koguse puuviljaga. Nad võivad mõnikord süüa putukaid või muid väikeloomi, kuid seda tuleks piirata. Värske vesi peab alati olema kättesaadav.23

Seltskond kellega neile meeldib olla

Need diivaanid on territoriaalsed ja üldiselt üksiklased. Neid võib pidada üksi, ja isased võivad võidelda, kui neid koos peetakse. Nad ei ole mürgised, kuid nad on ohustatud liik; mõnes riigis on ilma loata pidamine ebaseaduslik. Enne soetamist kontrollige alati kohalikke eeskirju.56

Lugu kust see kõik algas

Ninasarvikudiivaan on teadusele tuntud alates 18. sajandi lõpust, esmakirjeldas Bonnaterre 1789. aastal. Teda on pikka aega peetud loomaaedades ja erareptiilihuviliste poolt, kuigi ta on lemmikloomakaubanduses endiselt haruldane oma ohustatud staatuse ja eriliste hooldusvajaduste tõttu. Liigi säilitamiseks on olemas vangistuses aretusprogrammid.74

Tunnustajad ametlik pool

IUCN

Ohustatud6

Kui palju neid on 10000-170006