Chevioti lammas

Välimus kuidas ära tunda

vill

Cheviotil on tihe, tugev valge villa karv, mille kiudude pikkus on 7,5, 12 cm ja peenus 27, 33 mikronit. Nägu ja jalad on villast vabad, musta koonu ja mustade jalgadega. Kõrvad on püstised ja erksad, üldine hoiak on elav ja stiilne.12

Iseloom millised nad on

Chevioti lambad on üldiselt rahulikud ja leebed, kuigi mõned isendid võivad olla veidi eemalehoidvad. Nad ei ole üldiselt närvilised ja neid on lihtne käsitseda. Nende iseseisev loomus tähendab, et nad vajavad vähem inimese sekkumist kui paljud teised tõud.54

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Chevioti lambad on aktiivsed karjamaaotsijad, kes tunnevad end hästi, kui neil on palju ruumi ringi liikuda ja karjatada. Nad on loomulikult vastupidavad ja veedavad suurema osa ajast õues, isegi karmi ilmaga. Suur karjamaa hea rohuga on ideaalne.41

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Chevioti lambad vajavad minimaalset hooldust. Nende villavabad näod tähendavad, et nad ei kannata kunagi villapimeduse all. Neid tuleb kord aastas pügada villa saamiseks. Nende tugevad mustad jalad on vähem vastuvõtlikud sõrataudile ja nende loomulik ussikindlus tähendab vähem ussirohtu ja pügamist. Regulaarne kabjade lõikamine on siiski soovitatav.14

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Chevioti lambad on väga vastupidavad ja taluvad külma, märga talve ning kuuma, kuiva suve. Nad vajavad lihtsat kolme seinaga kuuri või varjualust, et kaitsta end vihma ja äärmuslike ilmastikutingimuste eest, kuid nad eelistavad sageli õues olla. Turvaline, hästi tarastatud karjamaa on hädavajalik, et hoida neid kiskjate eest.41

Toit mis kaussi läheb

Chevioti lambad on suurepärased karjamaaotsijad ja saavad suurema osa toitainetest heast karjamaast. Karmides tingimustes või kui lumi katab maapinna, tuleks nende toidulauda täiendada heina ja väikese koguse söödaga. Nad vajavad vähem lisasöötmist kui paljud teised tõud oma vastupidavuse tõttu.41

Seltskond kellega neile meeldib olla

Lambad on karjaloomad ja Cheviotid pole erand. Neid tuleks alati hoida vähemalt ühe teise lambaga, ideaaljuhul väikese karjaga. Nad on iseseisvad ega vaja pidevat inimese tähelepanu, kuid nad vajavad oma liigikaaslaste seltskonda.4

Lugu kust see kõik algas

Chevioti tõug pärineb Chevioti mägedest Inglismaa ja Šotimaa piiril, kus seda tunnustati vastupidava lambana juba 1372. aastal. Tõu pani nimeks Sir John Sinclair 18. sajandi lõpus, kes valis piirkonna põlise pika villaga mägilamba ja nimetas selle Cheviotiks. Need toodi Ameerika Ühendriikidesse 1838. aastal ja Austraaliasse 1938. aastal. Aja jooksul tekkis kaks erinevat tüüpi: Lõuna-Cheviot (Southie) ja suurem Põhja-Cheviot (Northie), mis arenesid ristamisel Leicesteri ja teiste jääradega. Tänapäeval leidub Chevioteid Ühendkuningriigis, Iirimaal, Austraalias, Uus-Meremaal, Norras, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides.6137

Tunnustajad ametlik pool

American Cheviot Sheep Society

Tõuühing, mis peab Chevioti lammaste sugupuud ja standardeid Ameerika Ühendriikides.8