Melanoid Aksolotl

Välimus kuidas ära tunda

sile, niiske nahk väliste lõpuste ja sabauimega

Melanoiidsel aksolotlil on ühtlane, tugevalt must või väga tumehall värvus üle kogu keha, sealhulgas lõpused. Erinevalt metsikut tüüpi aksolotlitest puuduvad tal täielikult iridofoorid (läikivad pigmendirakud) ja tal on suurenenud hulk melanofoore (tumedaid pigmendirakke), mis annab talle mati, mitteiirisentsiva välimuse. Silmad on tumedad, ilma kuldse rõngata, mida esineb metsikutel aksolotlitel.21

Iseloom millised nad on

Melanoiidsed aksolotlid on üldiselt rahulikud, uudishimulikud ja üsna julgemad. Nad ujuvad sageli akvaariumi esiosasse, et omanikke jälgida, ja võivad isegi klaasi juurde tulla, kui keegi läheneb. Nad ei ole seltsiloomad ega vaja kaaslasi; neid on kõige parem hoida üksi või koos teiste sarnase suurusega aksolotlitega, kuid noored võivad olla üksteise suhtes agressiivsed.14

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Madal aktiivsustase. Aksolotlid veedavad suurema osa ajast puhates akvaariumi põhjas või ujudes aeglaselt. Nad ei vaja treeningvahendeid, kuid neile meeldib akvaarium, kus on peidupaiku ja õrn veevool.15

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Minimaalne hooldus. Akvaarium vajab regulaarseid veevahetusi, et säilitada puhas vee kvaliteet. Väldi käsitsemist, kui see pole vajalik, sest nende nahk on õrn. Substraat peaks olema peen liiv või paljas põhi; vältida tuleks kruusa, sest aksolotlid võivad seda alla neelata ja saada surmavaid ummistusi.15

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Üksik täiskasvanu vajab minimaalselt 110-liitrist akvaariumi, kus on külm ja puhas vesi temperatuuril 14–21 °C. Temperatuur üle 24 °C põhjustab stressi ja võib olla surmav. pH peaks olema 6.5–7.5. Kasuta õrna filtrit, et vältida tugevaid voolusid. Paki peidupaiku sileda triivpuidu, koobaste ja madala valgusega taimedega nagu Anubias või Jaava sõnajalg. Erksat valgustust tuleks vältida, kuna see võib melanoide rohkem stressata kui teisi morfe. Kraanivesi tuleb kloorivabaks teha, kuna kloor on kahjulik.156

Toit mis kaussi läheb

Lihatoit. Põhitoidud hõlmavad elusaid või külmutatud veriusseid, mustussisid, vihmausse ja kvaliteetseid vajukübemeid. Nad võivad ka süüa väikseid tükke keedetud krevetid või söödakalu (ettevaatusega parasiitide tõttu). Vältida tuleks imetajapõhiseid toite, kuna need on liiga rasvased. Eemalda söömata toit iga päev.15

Seltskond kellega neile meeldib olla

Üksildane. Aksolotlid ei vaja seltskonda ja neid on kõige parem hoida üksi. Noored võivad üksteist hammustada ja jäsemeid vigastada. Täiskasvanud võivad koos elada, kui nad on sarnase suurusega ja samast soost (paljunemise vältimiseks), kuid soovitatav on ainult liigispõhine paigutus. Ära hoia neid koos kalade või teiste loomadega, sest aksolotlid võivad väikseid kaaslasi süüa ja kalad võivad nende lõpuseid näpistada.13

Lugu kust see kõik algas

Melanoiidne aksolotl on Mehhiko aksolotli (Ambystoma mexicanum) värvivariatsioon. See avastati esmakordselt laboris 1961. aastal retsessiivse mutatsioonina, mis mõjutab iridofoore – rakke, mis toodavad läikivaid peegeldavaid pigmente. Erinevalt metsikut tüüpi aksolotlitest puuduvad melanoil neil iridofoorid ja neil on suurenenud hulk melanofoore, mis annab tugevalt musta või tumehalli välimuse. See mutatsioon põhjustab ka kollaste pigmentide (pteridiinid) vähenemist, mis võib veidi vähendada ellujäämismäära vastsetel, tehes melanoilid veidi haruldasemaks ja sageli veidi kallimaks kui teisi morfe. Tänapäeval on nad laialt aretatud vangistuses ja neid peetakse ideaalseks esimeseks morfiks uutele aksolotli pidajatele.26