Valge puukonn

Välimus kuidas ära tunda

Suur, jässakas puukonn vahaja naha ja suurte varvastega

Tugev, ümar konn, kellel on lai pea, kuldsed silmad horisontaalsete pupillidega ja paks rasvane nahavolt iga silma kohal. Iga sõrm ja varvas lõpeb suure ümara kleepuva kettaga ronimiseks. Nahal on vahajas kate, mis aitab niiskust kinni hoida. Emased kasvavad suuremaks (umbes 10 cm) kui saledamad isased (umbes 7,5 cm) ja isastel on hallikas, kortsus kurgukott, emastel sile valge kurk. Kõht on kreemvalge ja kergelt kare.123

Iseloom millised nad on

Kuulus rahulik, leebe konn, kes näitab inimeste suhtes vähe hirmu. Ta on enamasti aktiivne õhtuhämarusest alates, mil ta kutsub ja jahti peab, ning veedab päeva puhates varjatud kohas. Mitu konna võivad magada koos. Käsitsemine peaks olema lühike ja ta piiksub, kui teda puudutada, kui ta seda ei soovi.12

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Mõõdukas ja enamasti öine. Ta ronib ja istub pigem kui ujub, seega vajab ta õhtul avastamiseks kõrgust, tugevaid oksi ja lehtkatet.12

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Hoidke terraarium niiske (umbes 50-75%), udutades töödeldud, kloorivaba veega, ja pakkuge toitu pehmete otstega pintsettidega või laske konnal jahti pidada. Regulaarne puhastus hoiab terraariumi värskena.1

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Kõrge terraarium umbes 15-20 USA gallonit täiskasvanud konnale (umbes 45 x 45 x 60 cm, kõrgem kui lai), sisustatud korgikoore, okste ja taimedega ning mulla- ja kookoskiudpõhjaga. Päevane õhutemperatuur umbes 21-24 °C, soojem päikesepaistekoht umbes 28 °C, öösel langeb umbes 18 °C-ni, 12-tunnise valgustsükliga ja madala UVB-kiirgusega.1

Toit mis kaussi läheb

Putuktoiduline. Looduses sööb ta ööliblikaid, prussakaid, tirtsusid, ämblikke ja muid putukaid, suured täiskasvanud võtavad mõnikord väikseid selgroogseid. Vangistuses sööda soolestikuga täidetud kilkeid, dubia prussakaid, superusse ja mardikaid, mis on puistatud kaltsiumi ja multivitamiinipulbriga, vihmausside või vahaussidena aeg-ajalt. Noored söövad iga päev; täiskasvanud kaks kuni kolm korda nädalas. Ärge kunagi söötke loodusest püütud tulikärbseid.12

Seltskond kellega neile meeldib olla

Piisavalt seltsiv, et jagada terraariumi teiste sama suurte White'i puukonnadega, ja looduses puhkavad nad mõnikord väikeste rühmadena. Nad saavad hästi hakkama ka üksinda.1

Lugu kust see kõik algas

See oli esimene Austraalia konn, kes sai teadusliku nime. Kirurg John White kirjeldas seda 1790. aastal kui Rana caerulea Inglismaale saadetud isendite põhjal. Liiginimi tähendab 'sinine', sest säilitatud konnad muutusid siniseks: säilitusaine hävitas naha kollase pigmendi, jättes alles ainult sinise kihi. Algne tüüp-isend läks hiljem kaduma, kui Londoni Hunteri muuseum pommitati Teise maailmasõja ajal. Konn on sellest ajast alates liigutatud mitme perekonna vahel, sealhulgas Litoria, Ranoidea ja Pelodryas. Austraalias on ta tuttav aia- ja majakülaline, kes ilmub sageli veepaakidesse, vihmaveetorudesse ja isegi tualettidesse. Tema rahulik olemus ja vastupidavus tegid temast rahvusvahelise lemmikloomakaubanduse põhiosa ja Austraalia muuseum kirjeldab teda kui kõige populaarsemat lemmikloomakonna liiki välismaal.132

Tunnustajad ametlik pool

IUCN Red List

Kõige vähem ohustatud1

Taxonomy

Esimesena kirjeldas John White 1790. aastal kui Rana caerulea; hiljem paigutatud perekondadesse Litoria ja Ranoidea, praeguses Wikipedia taksonoomias kasutatakse nime Pelodryas1