Endleri elavkandja

Välimus kuidas ära tunda

Väikese soomusega elussünnitaja (poeciliid) tugeva soolise erinevusega

Väga väike, sihvakas elussünnitaja. Isased on väikesed kalliskivid, mis on kaetud metallikroheliste, oranžide ja neoonvärvidega ning sageli kaunistatud julgete mustade laikude ja triipudega, mis muutuvad kurameerimisel veelgi tumedamaks. Emased on märgatavalt suuremad ja ümaramad, lihtsa hõbehalli kehaga. Nagu nende gupisugulased, kannavad isased muundunud pärakuime, mida kasutatakse sisemiseks viljastamiseks.1235

Iseloom millised nad on

Elav, uudishimulik ja enamasti rahumeelne. Isased veedavad suure osa päevast emastele eputamist, seega on hea hoida rohkem emaseid kui isaseid. Emased võivad omavahel olla veidi ülemvõimulikud ja rühm kujundab välja oma hierarhia. Nende väiksuse tõttu sobivad nad kõige paremini rahulikesse akvaariumidesse koos teiste väikeste, rahulike kaladega.243

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Aktiivne ujuja, kes patrullib ülemises ja keskmises veekihis terve päeva. Anna avatud ujumisruumi ja ka taimi, et emased saaksid kurameerivate isaste eest puhata.43

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Tagasihoidlik. Hoia vesi puhtas korrapäraste osaliste veevahetustega ja sööda väikestes kogustes mitmekesist toitu. Kuna nad paljunevad nii kergesti, planeeri lisakalade jaoks ette, kas suurema akvaariumi või ühest soost rühmade pidamisega.32

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Väike koloonia võib elada umbes 45 x 30 x 30 cm (umbes 40 liitrit) suuruses akvaariumis; harrastusjuhendid soovitavad alustuseks 20–75 liitrit ja koloonia kasvades rohkem ruumi. Temperatuur umbes 18–30 °C (24–30 °C on klassikaline soe vahemik, kuigi paljud peavad neid kütmata toatemperatuuril). pH umbes 6,5–8,5, mõõdukalt kare vesi (umbes 15–35 dGH) sobib neile pikas perspektiivis kõige paremini. Taimed ja ujuvkate on teretulnud.234

Toit mis kaussi läheb

Kõigesööja. Looduses korjab ta väikseid põhjaelukaid ja orgaanilist prahti. Akvaariumis sööb ta väikseid helbeid, graanuleid ja geeltoitu, lisaks maiustusi nagu vesikirbud, soolvees krevetid ja vereussid, ning peaks saama ka taimset ainet, nagu vetikad või spiruliina.234

Seltskond kellega neile meeldib olla

Kõige parem pidada rühmana, ideaalis kaks-kolm emast iga isase kohta. Head kaaslased on teised väikesed rahulikud kalad, nagu kääbuskorydoras, väikesed vikerkaarekalad ja rahulikud teetrad. Hoia neid eemal tavalistest gupidest, sest need kaks liiki ristuvad kergesti ja puhtad Endleri liinid kaovad.23

Lugu kust see kõik algas

Kala kogus esmakordselt 1937. aastal Ameerika kalakoguja Franklyn F. Bond Kirde-Venezuelas, kuid see jäi aastakümneteks tähelepanuta. 1975. aastal leidis bioloog John Endler, kes uuris gupide evolutsiooni, selle uuesti Laguna de Patosest Cumaná lähedal. See laguun oli kunagi olnud riimveeline järv, mis oli liivavalliga merest eraldatud ja muutus aeglaselt mageveekoguks, väga sooja, kareda, vetikarohelise veega. Endleri kalad levisid peagi akvaariumiharrastuses tema nime all. Teadlased vaidlesid aastaid, kas see on lihtsalt gupivariant, kuni Poeser, Kempkes ja Isbrücker kirjeldasid selle liigina Poecilia wingei 2005. aastal, nimetades selle Taani geneetiku Øjvind Winge järgi. Hilisemad DNA uuringud toetasid seda eraldi liigina. Algne laguunipopulatsioon arvatakse nüüdseks kadunud olevat ja kala elab edasi peamiselt pühendunud harrastuskasvatajate juures, kes hoiavad looduslikke liine puhtana. IUCN on selle klassifitseerinud ohustatuks.215

Tunnustajad ametlik pool

IUCN Red List

Hinnatud kui ohustatud (EN), märts 20211

Scientific description

Ametlikult kirjeldatud kui Poecilia (Acanthophacelus) wingei Poeseri, Kempkese ja Isbrückeri poolt 2005. aastal (Contributions to Zoology); molekulaarne töö toetab seda kui kehtivat liiki, erinev gupist2