Knabstrupper

Välimus kuidas ära tunda

soojavereline

Knabstrupper on soojavereline hobune, kellel on pikajalgne, suure raamiga ja harmooniline kehaehitus. Tal on hea sügavus ja laius, keskmise pikkusega hästi vormitud kael, pikk kaldus õlg, tugev selg, lühikesed lihaselised niuded ja kergelt kaldu laudjas. Jäsemed on tugevad ja õigesti joondatud, hästi määratletud kanna- ja kabjaliigestega. Liikumine on kerge, edasipüüdlik, rütmiline ja elastne.4

Iseloom millised nad on

Knabstrupperid on tuntud oma elava, kuid sõbraliku ja koostöövalmis loomuse poolest. Nad on lahked, juhitavad ja mitte tujukad, ilma pahatahtlike kalduvusteta. Nad sobivad nii algajatele kui ka kogenud ratsanikele ja sõitjatele ning on vastupidavad ja tahtlikud partnerid.14

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Knabstrupperid on mitmekülgsed ja paistavad silma koolisõidus, takistussõidus, kolmevõistluses, jahisõidus, sõidus ja võimlemishüpetes. Nad vajavad regulaarset liikumist ja vaimset stimulatsiooni ning sobivad hästi nii ratsa- kui ka sõidudistsipliinide jaoks.24

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Kehtivad tavalised hobusehoolduse reeglid: regulaarne harjamine, kabjahooldus, hambakontroll, ussitõrje ja vaktsineerimine. Nende triibulised kabjad ja täpiline nahk ei vaja erilist hooldust. Nad on vastupidavad ja võivad elada õues sobiva varjualusega.1

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Knabstrupperid on vastupidavad ja neid peeti traditsiooniliselt aastaringselt õues, seega vajavad nad juurdepääsu karjamaale või aedikule varjualusega. Nad vajavad turvalist, avarat keskkonda hea taraga ning kuiva ja puhast talli või välivarjualust kaitseks ekstreemse ilma eest.1

Toit mis kaussi läheb

Tüüpiline hobuse toit: hea kvaliteediga hein või karjamaa rohi, täiendatud teravilja või kontsentraatidega vastavalt töö tasemele. Värske, puhas vesi peab alati olema saadaval. Nad on tuntud kui 'head sööjad' ja võivad vajada hoolikat ratsiooni, et vältida ülekaalulisust.1

Seltskond kellega neile meeldib olla

Hobused on karjaloomad ja Knabstrupperid õitsevad hobuste seltskonnas. Neid tuleks pidada vähemalt ühe teise hobuse või poni juures. Neil on lahke, koostöövalmis iseloom ja nad saavad üldiselt teistega hästi läbi.14

Lugu kust see kõik algas

Knabstrupperi tõug algas 1812. aastal, kui Villars Lunn, Knabstrup mõisa omanik Taanis, ostis silmatorkava täpilise mära nimega Flæbe lihunikult. Flæbe oli Hispaania päritolu, toodud Taani Napoleoni sõdade ajal. Ta oli tumepunane valge laka ja sabaga, kaetud väikeste valgete lumehelvestega ja tal olid pruunid laigud valgel tekikarval. Lunn aretas teda kohalike täkkudega ja esimene Knabstrupperi varss sündis 1813. aastal. Täkk Thor, sündinud 1847. aastal, peetakse tõu tõeliseks eellaseks. Hobuseid kasutati sõiduhobustena, talutöödel ja hiljem ratsaväe hobustena, kuid nende silmatorkav värv muutis nad sõjas kergeteks sihtmärkideks. Pärast laastavat tulekahju Knabstrup mõisas 1800. aastate lõpus oli tõug peaaegu välja surnud, kuid see elustati, ristates allesjäänud täpilisi hobuseid teiste tõugudega. 1960. aastateks oli alles vaid umbes 100 hobust, kuid kaitsepingutused on suurendanud populatsiooni umbes 2000-ni kogu maailmas. Tõug on endiselt ohustatud. 1972. aastal tehti suuruse järgi jaotus: üle 147 cm turjakõrgusega hobused on Knabstrupperi hobused ja need, mis on 147 cm või alla selle, on Knabstrupperi ponid. Tõug on kuulus oma leopardkompleksi täpilisuse, valge skleera (inimsilmad), täpilise naha ja triibuliste kabjade poolest.123

Tunnustajad ametlik pool

Knabstrupperforeningen for Danmark (Knabstrupper Association of Denmark)

Ametlik tõuühing, peab tõuraamatut ja aretusprogramme hobuse ja poni suurustele.3

Kui palju neid on veidi üle 20002