Puusepasipelgakoloonia

Välimus kuidas ära tunda

Välisskelett

Puusepasipelgad on kõva, lüliline välisskelett, ahenenud vöökohaga, tugevate lõugade ja kõverdunud tundlatega. Nende keha on tavaliselt must, punakaspruun või nende segu, ning nad on erineva suurusega alates väikestest töölistest kuni palju suuremate sõdurite ja kuningannadeni.13

Iseloom millised nad on

Puusepasipelgad on oma koloonias väga sotsiaalsed ja koostöövalmid, suheldes feromoonide abil. Nad on öised toiduotsijad ja võivad olla kaitsevad, hammustades ja piserdades sipelghapet, kui neid ähvardatakse. Vangistuses olevas koloonias on nad üldiselt rahulikud, eriti kuninganna, kuid töölised kaitsevad pesa jõuliselt.254

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Madal, nad on enamasti öised ja veedavad aega pesa sees või toitu otsides ühendatud toitumisalal. Liikumist ei ole vaja peale toitumisala pakkumise.2

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Sipelgad hooldavad end ja üksteist sotsiaalselt, eemaldades mustuse ja haigustekitajad. Hooldaja põhitöö on puhta ja niiske formikaariumi (sipelgapesa) hoidmine ning värske toidu ja vee pakkumine.2

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Formikaarium (sipelgafarm) tunnelite ja eraldi toitumisalaga. Temperatuur 21-32°C, liigile sobiv niiskus. Nad vajavad pimedat ja vaikset ruumi. Mõned Euroopa liigid vajavad talvist puhkeperioodi (diapausi). Pole mürgised, kuid võivad hammustada; enamikus riikides pole ebaseaduslik pidada, kuid kontrolli kohalikke reegleid, sest mõned liigid võivad olla kaitstud.24

Toit mis kaussi läheb

Kõigesööjad, vajavad nii valku (surnud putukad nagu jahuussid, kilgid) kui ka süsivesikuid (suhkruvesi, mesi, puuviljad). Looduses söövad nad ka lehetäide eritatud mesikastet.62

Seltskond kellega neile meeldib olla

Nad on eusotsiaalsed ja peavad elama koloonias koos kuninganna ja töölistega. Üksik sipelgas ei saa üksi ellu jääda. Nad suhtlevad feromoonide abil ja teevad koostööd järglaste hooldamisel, toiduotsingul ja pesa kaitsmisel.23

Lugu kust see kõik algas

Puusepasipelgaid on pikka aega peetud kahjuriteks, sest nad urgitsevad majades niiskesse puitu. Viimastel aastakümnetel on aga sipelgakasvatuse (formikaarium) harrastajad hakanud neid pidama lemmikloomadena, tõmmatuna nende suurest suurusest, pikast elueast ja keerulisest sotsiaalsest käitumisest. Nad ei ole kodustatud; vangistuses olevad kolooniad alustatakse tavaliselt äsja paaritunud kuningannast, kes on kogutud pärast pulmalendu.25