Koobaltsinine tarantel

Välimus kuidas ära tunda

välisskelett

Keha on kaetud peene sametise udemega. Seljakilp ja tagakeha on helehallid, mõnikord tumedamate nooltega, samal ajal kui jalad on särava, sillerdava koobaltsinised. Isased muutuvad pärast viimast kestumist heledamaks pruuniks või pronksiks.13

Iseloom millised nad on

See tarantel on äärmiselt kaitsev, närviline ja kiire. Ta võtab ähvardava poosi, lööb maad ja hammustab kergesti, kui teda häiritakse. Tal pole ärrituskarvu, seega on tema esimene kaitseliin kihvad. Käsitsemist ei soovitata isegi kogenud pidajatel.325

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Öine ja urgitsemishimuline. Ta veedab peaaegu kogu aja sügavates urgudes ja tuleb välja ainult öösel jahil. Vangistuses vajab ta sügavat substraati kaevamiseks ning pimedat ja vaikset keskkonda.12

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Väga madalad hooldusvajadused. Terraarium tuleb kord kuus puhastada. Substraat peaks olema kergelt niiske, et säilitada õhuniiskust. Alati peab olema madal veenõu värske veega. Terraariumi udutamine iga päev aitab hoida kõrget õhuniiskust.35

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Kindel 5, 10 gallonine klaasterraarium tiheda, põgenemiskindla kaanega. Sügav niiske substraat (vähemalt 10, 15 cm) urgitsemiseks. Õhuniiskus 70, 82%, temperatuur umbes 24, 28 °C. Soojenduspadi terraariumi all võib aidata hoida soojust. See liik ei sobi algajatele oma kaitseva iseloomu ja meditsiiniliselt olulise mürgi tõttu. Enamikus riikides pole selle pidamine ebaseaduslik, kuid kohalikke seadusi tuleks kontrollida.352

Toit mis kaussi läheb

Putuktoiduline. Toitub kilkudest, prussakatest, tirtsudest, jahuussidest, ööliblikatest ja aeg-ajalt väikestest hiirepoegadest. Täiskasvanud söövad umbes 5 kilku nädalas; eemaldage söömata jäänud saak. Ämblikuvastseid tuleks toita kaks korda nädalas sobiva suurusega putukatega.35

Seltskond kellega neile meeldib olla

Üksildane ja tugevalt territoriaalne. Peab olema üksinda. See pole sotsiaalne loom ega vaja seltskonda. Tema mürk on meditsiiniliselt oluline ja võib põhjustada tugevat valu, turset ja lihaskrampe; mesilase nõelamise suhtes allergilised inimesed peaksid olema eriti ettevaatlikud. Käsitsemist ei soovitata kunagi.32

Lugu kust see kõik algas

Koobaltsinine tarantel kirjeldati esmakordselt teaduslikult 1996. aastal Smithi poolt nimega Cyriopagopus lividus, kuigi hiljem paigutati ta perekonda Haplopelma enne tagasitoomist Cyriopagopus'e. Ta pärineb Myanmari, Tai ja naaberriikide troopilistest vihmametsadest. Tema silmapaistev sinine värv tegi temast lemmikloomakaubanduses väga nõutud, kuid tema agressiivne iseloom ja tugev mürk kehtestasid ta kiiresti liigina ainult edasijõudnud pidajatele. Tänapäeval aretatakse teda vangistuses üle maailma ja ta on endiselt populaarne väljapanekuloom kogenud ämblikuhuvilistele.162