Hiid-vesihärklane

Välimus kuidas ära tunda

Välisskelett

Hiid-vesihärklastel on lame, ovaalne keha, mis on pruun või oliivivärvi, tugeva välisskeletiga. Esijalad on sarnased näpitsatega saagi haaramiseks, tagajalad on lamedad ja kaetud väikeste karvakestega, mis aitavad ujuda. Kõhu tipus on lühike, snorklitaoline toru, mida nimetatakse sifooniks ja mida nad pistavad veest välja hingamiseks.34

Iseloom millised nad on

Hiid-vesihärklased on agressiivsed kiskjad isegi endast palju suurema saagi suhtes, kuid nad ei ole tavaliselt aktiivsed ujujad, vaid eelistavad paigal püsida ja varitseda. Nendega tuleb olla väga ettevaatlik, sest nad võivad oma torkivate suuosadega teha väga valuliku hammustuse, mis süstib ka mürgist sülge. Akvaariumis liiguvad nad vähe ja veedavad suurema osa ajast veepinna lähedal istudes.357

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Madal. Nad on paiksed varitsuskiskjad ega vaja suurt ujumisala. Siiski peab akvaariumis olema istumiskohti või esemeid, mis ulatuvad veepinna lähedale, et nad saaksid kergesti hingata. Nad ei liigu aktiivselt.57

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Vett tuleb regulaarselt vahetada või puhastada, eriti pärast toitmist. Filtreerimine on vabatahtlik ja õhutamine pole vajalik. Akvaariumil peab olema tihe, ventileeritav kaas, et vältida põgenemist. Substraat pole vajalik, kuid ujuvad korgikoored, plasttaimed ja mõned väikesed kivid pakuvad peidukohti.58

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Üks täiskasvanud isend vajab vähemalt 1 liitrit vett. Akvaariumis peaks olema pulgad või taimevarred, mis ulatuvad vähemalt 10 cm veepiirist kõrgemale, et need toimiksid munemiskohana ja istumisalustena. Vesihärklane peab saama kergesti veepinnale hingamiseks oma sifooniga. Temperatuur peaks olema 22–26 °C, kuigi nad taluvad 15–30 °C. Nad ei roni siledatel pindadel, kuid turvaline kaas on siiski hädavajalik.5

Toit mis kaussi läheb

Sööda elusat saaki, nagu ritsikad, prussakad, jahuussid, vesilutikad ja seljaujujad. Täiskasvanutele võib saaki veepinnale kukutada või pakkuda pintsettidega. Sööda vähemalt kord nädalas; kaks kuni kolm korralikku söögikorda nädalas on ideaalne. Hästi toidetud putuka alakülg on ümar; tugevalt kiilukujuline kõht näitab, et ta vajab toitu. Vältige loodusest püütud putukaid, kuna need võivad sisaldada pestitsiide või parasiite.58

Seltskond kellega neile meeldib olla

Hoia üksikult, välja arvatud juhul, kui proovid neid aretada. Nad on kannibalid, eriti kui on ülerahvastatud või alatoidetud. Isased on peamised munade eest hoolitsejad; mõnel liigil liimib emane munad isase seljale, teistel kaitseb isane taimestikule munetud mune.53

Lugu kust see kõik algas

Hiid-vesihärklasi on aastaid pidanud pühendunud harrastajad, eriti Jaapanis, kus liike nagu Kirkaldyia deyrolli ja Lethocerus indicus müüakse lemmikloomapoodides. Neid hinnatakse ka toiduallikana ja maitsestajana osades Kagu-Aasia piirkondades. Tänu oma dramaatilisele kiskjakäitumisele ja isaste ebatavalisele isalikule hoolitsusele on nad populaarsed putukakasvatajate seas, kes soovivad põnevat ja vähe hooldust vajavat vee-elukat selgrootut.13