Euroopa sookilpkonn

Välimus kuidas ära tunda

Kest ja nahk

Kilp on tumepruun kuni mustjas, roheka varjundiga, sageli kollaste täppide ja triipudega. Alakilp on kollakas. Pea ja jalad on kollaste täppidega. Varvaste vahel on ujulestad ning saba on pikk, täiskasvanutel umbes pool kehapikkusest. Mõned isendid on peaaegu mustad ilma kollaste märgisteta.514

Iseloom millised nad on

Euroopa sookilpkonnad on loomult ujedad, kuid võivad õrna ja regulaarse käsitsemisega julgemaks muutuda. Nad ei ole agressiivsed, kuid võivad hammustada, kui neid ehmatada. Liigne käsitsemine võib neid stressata, seega on parem hoida käsitsemist minimaalsena ja alati toetada kilpi korralikult.6

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Need kilpkonnad on poolveelised ja vajavad suurt elamist nii veega kui ka kuiva maismaaga. Neile meeldib päevitada soojuslambi all ja häirimise korral sukelduvad nad vette. Nad on aktiivsed päeval, eriti sooja ilmaga, ja talveunevad talvel, kui neid peetakse õues sobivas kliimas.17

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Paku puhast, filtreeritud vett koos regulaarsete veavahetustega. Soovitatav on võimas filter, mis on mõeldud vähemalt kahekordse veekoguse jaoks. Päevitamisala koos soojuslambiga on hädavajalik. Vee temperatuur peaks olema 70-78°F (21-26°C), päevituskoht 80-85°F (27-29°C) ja ümbritsev temperatuur 70-80°F (21-27°C). Aluspind on vabatahtlik; kui kasutad, vali sile kruus. Puhasta elamist regulaarselt, et vältida kilbi ja naha infektsioone.6

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Looduses elavad nad rahulikes, selgetes mageveekogudes, mille põhi on mudane või liivane ja kus on palju taimestikku. Vangistuses on soovitatav suur poolveeline elamine vähemalt 75-175 gallonit täiskasvanutele, veesügavusega, mis sobib kilpkonna suurusele. Neid võib pidada õues looduslikes tiikides pehmes kliimas, kuid neid tuleb kaitsta äärmusliku külma eest. Nad ei ole mürgised, kuid mõnes riigis on nad kaitstud ja nende pidamine võib nõuda luba või olla keelatud.651

Toit mis kaussi läheb

Looduses on nad peamiselt lihasööjad, süües putukaid, usse, tigusid, kulleseid, väikseid kalu ja raibet, kuid nad söövad ka mõningaid veetaimi. Vangistuses paku mitmekesist toitu: putukaid, vihmausse, väikseid kalu ja mõningaid hakitud rohelisi ja köögivilju. Kaubanduslikud kilpkonnapelletid ei tohiks olla põhitoiduks ja peaksid moodustama mitte rohkem kui umbes 25% toidust. Sööda sobiva suurusega saaki ja väldi ületoitmist.46

Seltskond kellega neile meeldib olla

Euroopa sookilpkonnad on seltsivad ja elavad looduses 10-20-liikmelistes rühmades. Vangistuses võib neid pidada rühmades, kui ruumi on, kuid jälgi agressiivsust, eriti toitmise ajal. Nad ei ole sotsiaalsed nagu imetajad, kuid näivad nautivat koos päevitamist. Nad on ujedad ja eelistavad peidukohti. Mõnes piirkonnas on nad kaitstud ja loodusest püütud isendite pidamine on keelatud; ainult registreeritud vangistuses aretatud loomi võib lemmikloomana pidada.35

Lugu kust see kõik algas

Euroopa sookilpkonn on olnud lemmikloomana pikka aega, kuid viimastel aastakümnetel on ta muutunud paljudes piirkondades kaitstuks. Ajalooliselt võeti loodusest püütud isendeid, kuid nüüd on omamine piiratud registreeritud vangistuses aretatud loomadega. Liik on vähenenud elupaikade kadumise, reostuse ja konkurentsi tõttu sissetoodud kilpkonnaliikidega, nagu punakõrv-vesikilpkonn. Suurbritannias peetakse teda mitteomamaiseks ja loodusest leitud isendid on tõenäoliselt lemmikloomakaubandusest põgenenud.51