Virmalane

Välimus kuidas ära tunda

suled

Väike, sale papagoi pika kitseneva sabaga. Looduslik vorm on roheline altpoolt, kollase näo ja otsaesisega ning selg ja tiivad on kaetud peente mustade laineliste triipudega, mis on ääristatud kollasega. Mõlemal põsel on väike violetne-sinine laik ja kurgu all on rida väikseid musti täppe. Lihav riba noka kohal (vahanina) muutub täiskasvanud isastel tavaliselt siniseks ja emastel pruunikaks või kahvatuks, mis on tavaline viis sugude eristamiseks.213

Iseloom millised nad on

Viirpapagoid on elavad, uudishimulikud parv linnud, kes sädistavad ja laulavad suurema osa päevast. Nad on kõige õnnelikumad oma liigi seltskonnas ning kui neid õrnalt ja kannatlikult käsitseda, muutuvad paljud piisavalt taltsaks, et istuda käel. Eriti isased õpivad sageli sõnu, fraase ja koduseid helisid.256

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Looduslikud viirpapagoid on rändlevad ja lendavad pikki vahemaid parvedes, seega vajavad lemmiklinnud palju lendamist. RSPCA soovitab vähemalt kuus tundi päevas puurist väljas turvalises, linnukindlaks tehtud toas, lisaks mänguasju ja istumispuid, mis julgustavad ronimist ja avastamist.712

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Viirpapagoid hooldavad end ise; pakkuge madalat veenõu või õrna udu pesemiseks. Varustage looduslikke puidust istumispuid erineva jämeduse ja nurga all ning hoidke puur puhas, pakkudes iga päev värsket toitu ja vett.7

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

RSPCA juhend: puur linnule, kes veedab suurema osa ajast sees, peaks olema vähemalt kaks korda linnu tiibade siruulatust kõrgem, laiem ja sügavam (vähemalt 1,5 korda, kui lind veedab suurema osa ajast puurist väljas), koos umbes 5% rohkem ruumi iga täiendava väikese linnu kohta. Lendamishooned peaksid olema vähemalt neli korda suurima linnu tiibade siruulatust, varjatud siseruumiga ja varjuga õues. Hoidke linde temperatuuril umbes 12–26 °C ja kaaluge virvendusvaba UV-valgustust.7

Toit mis kaussi läheb

Looduses söövad nad peamiselt väikseid rohu- ja ürdiseemneid, nagu spinifex (siilrohi) ja soolarohi, korjatuna maapinnalt, ja nad joovad iga päev. Lemmikloomadele soovitab RSPCA kvaliteetset graanulit põhitoiduna (umbes kolmveerand), värskeid köögivilju ja mõnda puuvilja (umbes veerand, nt porgand, brokoli, herned, seemneteta õun) ning seemneid ainult väikese osana (mitte rohkem kui kümnendik). Alati värske vesi. Avokaadot ei tohi kunagi sööta.318

Seltskond kellega neile meeldib olla

Väga sotsiaalne parveliik. Hoidke viirpapagoisid paarides või väikestes rühmades, kus on piisavalt ruumi iga linnu jaoks lennata ja teistest eemale liikuda, kui ta seda soovib.653

Lugu kust see kõik algas

Viirpapagoid on pärit Austraalia sisemaalt, kus aborigeenid teadsid neid ammu enne eurooplaste saabumist; inglisekeelne nimi arvatakse pärinevat Gamilaraay sõnast. Liigi kirjeldas teaduslikult esmakordselt George Shaw 1805. aastal ning loodusteadlane John Gould tegi selle palju laiemalt tuntuks 1840. aastal, kui tõi elusad linnud Suurbritanniasse. Eurooplased hakkasid neid vangistuses aretama 1850. aastatel ja esimesed värvmutatsioonid järgnesid peagi: kollakas 'suffused green' ilmus 1870. aastatel ja esimesed taevasinised linnud Belgias umbes 1878–1885. Tumedamad toonid, hall, violetne, kirju, opaliinne ja paljud teised variatsioonid tekkisid 20. sajandi alguses. Spetsialiseerunud seltsid, nagu UK Budgerigar Society, arendasid suuremat, ümaramat näitusetüüpi, samas kui väiksem looduslik tüüp jääb paljudes riikides tuttavaks lemmikloomaks.249

Tunnustajad ametlik pool

The Budgerigar Society (UK)

Spetsialistide selts näituseviirikutele; avaldab 'Standard värvilise viiriku jaoks' ja 'Ideaalne viirik' pildistandardi (2025. aasta väljaanne), mida kasutatakse näituste hindamisel.9

IUCN Red List (via BirdLife Australia)

Metsik liik on hinnatud kui kõige vähem muret tekitav.3