Johnsoni hüpikämblik

Välimus kuidas ära tunda

Välisskelett

Kompaktne, tugev ämblik, kellel on enamasti must keha ja erksalt punane tagakeha. Isase tagakeha on täiesti punane, emasel aga jookseb punase keskelt must triip. Lõuad on silmatorkavalt sillerdavad sinakasrohelised. Mõnel isendil võivad tagakehal olla väikesed valged või kollased täpid, mida ääristab õhuke kahvatu joon.13

Iseloom millised nad on

Üldiselt häbelik ja põgeneb kiiresti inimeste eest. Ta ei ole agressiivne, kuid võib hammustada, kui teda provotseeritakse; hammustus on valulik, kuid meditsiiniliselt mitteoluline, põhjustades ainult lokaalset turset või kerget peavalu. Väidetavalt on ta veidi kaitsvam kui mõned teised hüpikämblikud.34

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Aktiivne, päevane kütt, kes vajab ruumi uurimiseks ja hüppamiseks. Varusta kõrge terraarium, kus on palju vertikaalseid pindu, oksi ja lehestikku. Ta ei vaja suurt territooriumi, kuid hindab rikastamist, nagu korgikoor ja siidtaimed.16

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Väga vähe hooldust vajav. Terraarium tuleb hoida puhas järelejäänud saagijäänustest. Madal veenõu käsnaga või udutamine üks-kaks korda nädalas tagab niiskuse. Erilist hooldust pole vaja.3

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Hästi ventileeritav terraarium vähemalt 20x20x30 cm ühele ämblikule. Kasuta substraadina kookoskiudu või turbasammalt ning lisa peidukohti, nagu korgikoor ja siidtorud. Temperatuur 21-27°C, õhuniiskus 50-70%. Ämblik ehitab torukujulisi siidipesasid kivide või puidu alla maapinnal, seega paku varjepaika. Inimestele mitte mürgine, kuid käsitse ettevaatlikult.13

Toit mis kaussi läheb

Euryfaagiline kiskja, kes toitub mitmesugustest putukatest ja teistest ämblikest. Vangistuses paku sobiva suurusega saaki, nagu äädikakärbsed, väikesed kilgid, toakärbsed ja ööliblikad. Saak peaks olema umbes pool ämbliku enda suurusest. Täiskasvanuid toida iga 2-4 päeva tagant, nooremaid sagedamini.16

Seltskond kellega neile meeldib olla

Üksildane ja kannibalistlik. Pea eraldi, sest emased võivad süüa isaseid ja mõlemad sugupooled võivad küttida väiksemaid liigikaaslasi. Sotsiaalset suhtlemist pole vaja.16

Lugu kust see kõik algas

Esmakordselt kirjeldasid seda 1883. aastal George ja Elizabeth Peckham kui Attus johnsonii. See on pikka aega tuntud kui üks suurimaid ja levinumaid hüpikämblikke Lääne-Põhja-Ameerikas. Selle silmatorkav punane tagakeha ja sinakasrohelised lõuad tegid sellest varajaste arahnoloogide lemmiku. Viimastel aastakümnetel on see muutunud populaarseks lemmikloomakaubanduses tänu oma julgetele värvidele, aktiivsele olemusele ja suhteliselt lihtsatele hooldusnõuetele. See ei ole traditsiooniline lemmikloom, kuid seda peetakse üha enam selgrootute entusiastide poolt.14

Tunnustajad ametlik pool

World Spider Catalog

Aktsepteeritud liik, esmakirjeldus G. W. Peckham & E. G. Peckham 1883. aastal.7

ITIS

Kehtiv liik, rahvapärane nimi Johnsoni hüpikämblik.2