Jaapani vutt

Välimus kuidas ära tunda

Lühikesed, tihedalt liibuvad suled

Ümar, kompaktne väike lind lühikese saba ja lühikeste jalgadega, ehitatud maapinnal elamiseks. Looduslik sulestik on kirju segu pruunidest ja kollakaspruunidest toonidest, silma kohal kahvatu triip, mis annab suurepärase kamuflaaži rohus. Täiskasvanud isastel on tavaliselt ühtlane roostepruun rind, emastel aga kahvatum rind, mis on täpiline tumedate laikudega, mis teeb nad looduslikus värvuses lihtsalt eristatavaks.12

Iseloom millised nad on

Rahulikud, tegusad väikesed maismaalinnud, kes veedavad päeva toitu otsides, kraapides ja liivavanne võttes. Nad on loomult pisut pelglikud ja kipuvad ehmatuse korral otse ülespoole lendama, seega õrn ja rahulik käsitsemine ning vaikne keskkond aitavad neil rahuneda. Isased annavad endast teada lühikese korduva kiremisega, emased on vaiksemad.812

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Aktiivsed toiduotsijad, kes eelistavad kõndida, joosta ja kraapida allapanus, mitte lennata. Põrand liiva, laastude või õlgedega võimaldab neil toitu otsida, ja liivane tolmuvann on kasutusel mitu korda päevas. Nokkimisobjektid ja laiali puistatud toit hoiavad neid hõivatud.81

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Nad hooldavad oma sulestikku liivavannide abil, seega kuiv liivavann on peamine hooldusvajadus. Pakkuda pehme või painduv katus, et järsk üleshüpe neid ei vigastaks, ja vähemalt 30 cm pearuumi. Puhas vesi ja värske allapanu tuleb hoida igapäevaselt.81

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Põranda-aedik või linnumaja on parem kui väike traatpuur. Kommertsjuhised annavad miinimumiks umbes 145 cm² põrandapinda linnu kohta, kuid heaolu juhised soovitavad rohkem ruumi, tahke allapanuga põrandat, peidukohti (taimed, ekraanid või hein) ja liivavanni. Aediku kõrgus vähemalt 30 cm pehme katusega. Munemist toetab umbes 14-18 tundi valgust päevas. Noored tibud vajavad soojust umbes 35 °C esimesel nädalal, mida alandatakse järk-järgult iga nädal.84

Toit mis kaussi läheb

Looduses söövad nad rohuseemneid nagu hirss ja paanikum, lisaks putukaid, vastseid ja väikseid usse koos seedekividega. Vangistuses kasutatakse kõrge valgusisaldusega jahilinnu- või vutisööta: umbes 25% valku alustuseks ja umbes 24% munevatele lindudele. Täiskasvanud lind sööb umbes 14-18 g sööta päevas. Värske vesi peab alati olema saadaval.2147

Seltskond kellega neile meeldib olla

Seltsivad linnud, keda ei tohiks üksi pidada. Head lahendused on ainult emaste grupid, paar isast või segagrupid, kus on kuni üks isane nelja emase kohta (üks isane kahe-kolme emase kohta on tavaline aretuses).84

Lugu kust see kõik algas

Jaapani vutte peeti esmakordselt Jaapanis umbes 800-900 aastat tagasi ja pikka aega hinnati neid nende häälte pärast, linde pandi lauluvõistlustele. 1900. aastate algusest hakkasid Jaapani aretajad neid valima munemiseks ja vutimunatööstus õitses umbes 1940. aastaks. Suur osa sellest varust läks Teise maailmasõja ajal kaotsi ning tänapäevased kodulinnu- ja laboriliinid ehitati üles vähestest allesjäänud lindudest. Alates 1950. aastate lõpust sai liik populaarseks teadusloomaks tänu oma väikesele suurusele ja väga kiirele põlvkonnaajale ning seda on kasutatud geneetikas, embrüoloogias ja arengubioloogias. Tänapäeval on see maailmas kõige laialdasemalt peetav koduvutt, keda kasvatatakse munade ja liha pärast ning üha enam ka õuelemmikloomana.1297

Tunnustajad ametlik pool

IUCN Red List (wild population)

Looduslik liik on loetletud kui peaaegu ohustatud.2

Taxonomy

Käsitletakse oma liigina, Coturnix japonica, eraldi lähedalt seotud harilikust vutist (Coturnix coturnix); vanem kirjandus nimetab seda mõnikord Coturnix coturnix japonica.1

Domestic colour varieties

Pidajad ja aretajad tunnevad palju nimetatud värviliine nagu Vaarao (looduslik tüüp), Itaalia, Mandžuuria kuldne, Tiibeti, Rosetta, Inglise valge ja Tuxedo; nende jaoks pole ühtset rahvusvahelist tõustandardit.7