Mehhiko punapõlv-tarantel

Välimus kuidas ära tunda

Karvane, maapinnal elav urguv ämblik

Tugeva kehaehitusega, sametmust tarantel, kelle jalgadel on julged vöödid: igal jalal on sügavoranžid rõngad põlveliigeste lähedal, millele järgnevad kahvatumad oranžikaskollased ja kreemikad vöödid. Keha on tume pruunikate karvadega. Seljakilp on enamasti must roosakaspruuni servaga või võib tume ala olla katkendlik, meenutades tähepurset. Emased on märgatavalt suuremad kui isased.13

Iseloom millised nad on

Tuntud kui väga leebe ja stabiilne tarantel. Noored ämblikud võivad olla veidi pelglikud, kuid pigem tõmbuvad tagasi kui asuvad kaitsepositsioonile. Häirimise korral raputavad täiskasvanud pigem kõhukarvu hoiatuseks kui hammustavad, seega on teda kõige parem nautida vaatlusloomana, keda võimalikult vähe käsitseda.12

Päevane liikumine milline on tavaline päev

Madal. Urgloom, kes veedab suure osa oma elust urus või selle lähedal, oodates saaki. Peale sobiva terraariumi pole liikumist vaja.13

Hooldus ja hoolitsus käed külge

Hooldust pole vaja. Hoidke noortel ja täiskasvanutel täis veekauss, eemaldage söömata jäänud saakloomad ja ärge söötke 5–10 päeva pärast täiskasvanu kestumist. Puhastage vastavalt vajadusele ja muul ajal jätke loom rahule.2

Kodu kus nad on kõige õnnelikumad

Maismaaterraarium, kus on rohkem põrandapinda kui kõrgust, täiskasvanutele umbes 3–4 korda ämbliku jalgade siruulatus, täidetud poole kuni kahe kolmandikuni substraadiga, et ta saaks kaevata uru, pluss peidukoht. Toatemperatuur umbes 21–25 °C ja mõõdukas õhuniiskus, hoides osa substraadist kergelt niiskena, pidev juurdepääs veele.2

Toit mis kaussi läheb

Elusad putukad, nagu kilgid ja prussakad. Ämblikupoegi söödetakse kaks korda nädalas, noori iga 7–10 päeva tagant ja täiskasvanuid iga 2–3 nädala tagant (mõned suured kilgid või üks suur prussakas). Looduses varitseb ta oma urust suuri putukaid ja aeg-ajalt väikest konna või hiirt.23

Seltskond kellega neile meeldib olla

Üksildane ja territoriaalne. Hoidke üks tarantel terraariumi kohta.32

Lugu kust see kõik algas

Nimi Brachypelma smithi pärineb aastast 1897, kui Frederick Pickard-Cambridge kirjeldas punapõlve-tarantlit Guerrero osariigist Mehhikost. Väga sarnane ämblik kaugemalt loodest nimetati Brachypelma hamorii'ks Tesmoingti, Cletoni ja Verdezi poolt 1997. aastal, kuid kaks aastakümmet peeti neid tavaliselt üheks liigiks 'Mehhiko punapõlv' ja enamik lemmikloomana peetavaid punapõlvi müüdi B. smithi nime all. 2017. aastal näitasid Mendoza ja Francke keha detailide ja DNA vöötkodeerimise abil, et tegemist on kahe eraldi liigiga, ja selgus, et paljud tuntud vangistuses peetavad punapõlved on tegelikult B. hamorii. Ekspordisurve tõttu kanti punapõlve-tarantlid 1985. aastal CITESi II lisasse, millele järgnes ülejäänud perekond 1994. aastal. Tänapäeval aretatakse liiki edukalt vangistuses.14

Tunnustajad ametlik pool

Scientific description

Kirjeldanud Brachypelma hamorii Tesmoingt, Cleton ja Verdez 1997. aastal; selgelt eraldatud B. smithist Mendoza ja Francke poolt 2017. aastal.1

CITES

II lisa: Mehhiko punapõlve-tarantlid loetleti 1985. aastal (nime all B. smithi) ja kõik Brachypelma liigid lisati 1994. aastal.1

IUCN Red List (as reported by Wikipedia)

Hinnatud kui ohualdis.1

Populaarsus Pikka aega populaarne lemmikloomakaubanduses tänu rahulikule olemusele ja silmatorkavatele värvidele.31